Terminitest Sõna homoseksuaal võttis 1869. aastal kasutusele Austria-Ungari kirjanik ja tõlkija Karl Maria Benkert von Kertbeny. Inglise keelde tõi selle Havelock Ellis, kes 1890. aastail uuris inimese seksuaalsust. See omast soost inimeste vastu füüsilist ja emotsionaalset tõmmet kirjeldav mõiste tuleneb kreekakeelsest sõnast homos (mis tähendab 'sarnane'; mitte ladina sõnast homo 'inimene, mees') ja ladinakeelsest sõnast sexus (sugu). Võib-olla just esimesest sõnapoolest johtuvalt kaldutakse seda terminit kasutama peamiselt meeste kohta. Selle vastandmõiste heteroseksuaal, mis tuleneb kreekakeelsest sõnast heteros ('erinev') tuli käibele hoopis hiljem. Von Kertbeny pidas heteroseksuaalset käitumist “normaalseks seksuaalsuseks”. Psühholoogide silmis jagunevad homoseksuaalid avalikeks ja varjatuiks, tähistades sellega inimese suhtumist oma homoseksuaalsetesse tunnetesse. Varjatud (e latentsed) homoseksuaalid oma homoseksuaalsust ei väljenda ning tihtipeale ei tunnista seda iseendalegi. Rohkem kasutatakse seda sõnapaari (ingl k closeted gay) siiski nende kohta, kes endale oma homoseksuaalsust küll tunnistavad, aga teiste eest siiski mingil põhjusel varjavad. Avalikud (nn tegevad e praktiseerivad) homoseksuaalid annavad endale oma tunnetest aru, ent suhtuvad sellesse väga erinevalt, alates süü tundmisest kuni täieliku heakskiiduni. Igapäevases kõnepruugis nimetatakse nii inimest, kes oma homoseksuaalsust teiste eest ei varja. Loomulikult on piir nende kahe variandi vahel hägune ning inimene võib olla avatud näiteks sõprade ja tuttavate seas, tööl ja perekonnas aga mitte. Teiste (aga ka iseenda) ees oma homoseksuaalsuse avalikustamist nimetatakse ingliskeelse väljendiga coming out (väljatulek). Sõna “homoseksuaal” puhul võib jääda kõlama rõhuasetus eeskätt nähtuse füüsilisele aspektile, mistõttu kõrvalseisjad kipuvad alahindama või isegi ignoreerima suhte emotsionaalset tasandit. Selle ühekülgse mulje tasakaalustamiseks on üritatud kasutusele võtta sõna homofiil (kr k homos+ phieo 'armastan'). Slängis on homoseksuaali tähistavad sõnad enamasti halvustava varjundiga. Eriti puudutab see mehi. Naishomoseksuaalid on pälvinud meestest vähem tähelepanu ja seepärast on nende kohta ka vähem halvustavaid nimetusi. Nende puhul üldiselt tarvitatav sõna lesbi on tuletatud Lesbose saare järgi, kus 7. sajandil eKr elas kuulus Kreeka poetess Sappho (kelle nimest on tulnud ka sapfism, mis tähistab lesbilist armastust). Gei (ingl k gay, laen prantsuse sõnast gai 'lõbus') on tänapäeval homoseksuaali sünonüüm (enamasti kasutusel meeste puhul). Gertrude Stein nimetas oma novellis” Miss Furr and Miss Skeene” geideks kaht lesbilist tegelast. Seda mõistet tarvitati algselt just naiste, alles alates 19. sajandist meeste kohta. Sõna “gei” on kerge kirjutada ja hääldada, samuti puudub tal sõnaga “homoseksuaal” kaasnev arstlik varjund ning ilmselt seetõttu ongi muutunud enam kasutatavaks. Alfred Kinsey järgi hõlmab inimese seksuaalkäitumine terve spektri ja terminid homoseksuaal” ja "heteroseksuaal” kirjeldavad vaid käitumismudeleid, mitte inimest kui niisugust. Neid termineid käsutatakse lihtsustamise eesmärgil. Homofoobia - George Weinberg pakkus selle mõiste välja 1972. aastal, tähistamaks igasuguseid irratsionaalseid hirme homoseksuaalsuse suhtes. Homofoobseid tundeid võib ilmneda nii heteroseksuaalidel kui ka (enamasti varjatud) homoseksuaalidel. Biseksuaalid - nii meeste kui ka naiste suhtes seksuaalset ja emotsionaalset tõmmet tundvad inimesed. Transvestiidid - inimesed, kes (vahel) kannavad vastassoo rõivaid, homoseksuaalsusega pole see enamasti seostatav. Transseksuaalid - inimesed, kes tunnevad, et kuuluvad vastassugupoolde ning enamasti soovivad enesetunde parandamiseks läbi teha sookorrigeerimisoperatsiooni. Nende hulgas pole oluliselt rohkem homoseksuaale kui ühiskonnas tervikuna, s.o pärast kirurgilist sekkumist on nad enamasti heteroseksuaalid.