Lesbiliste paarisuhete struktuurid ning kulgemine MeaCulpa Refereering Ursula Kornfeld´i artiklist "Lesbilised paarisuhted - lapseea seksuaalse ahistamise mõjud ning sellega toimetulek" (ptk raamatust "Wenn Frauen Frauen lieben..." W.Dürmeier (Koost.), 1990) Autori jaoks on eelkõige naistevahelised suhted need, mis meid lesbidena defineerivad. Neis õpime me endid paremini tundma, koos nendega me kasvame ja neis pannakse meid suurte väljakutsete ette. Paarisuhted teevad läbi üsna loomulikke muutusi, mida saab kirjeldada üksteiseks üleminevate seisunditena: Lahusolek (mõlemad naised keskenduvad eraldiolevalt erinevatele asjadele); Kontakt (mõlemad naised on koos ja keskenduvad ühele ja samale): Sulandumine (mõlemad kontsentreeruvad intensiivselt üksteisele). Läheduse all mõistab autor kõigi kolme seisundi kombinatsiooni. Eelmainitud paari puhul on isiklikud piirid terve ja jäävad ka sulandumisseisundis püsima. Tervete isiklike piiride all näeb ta eelkõige järgmist - teadlik olemine endast kui iseseisvast, oma soovide ja vajadustega isikust, kes neid soove ja vajadusi tunnetab ja väljendada suudab ka siis, kui on teise inimesega koos; isikust, kes tunneb end täiuslikult ja hästi ka üksi olles... (see pole mingil juhul täielik definitsioon). Mittetäielike isiksusepiiride puhul võib ette tulla seda, et mõlemad naised end ainult sulandumisseisundis terviklikuna tunnevad ja seetõttu oma "teisest poolest" ekstreemselt sõltuvad on. Piirid võivad olla ebatäielikud ühel või mõlemal naisel. Järgnev joonis näitab kaht naist mittetäielike isiksusepiiridega: Lahusoleku seisundis tunnevad mõlemad end rahulolematuna, ebamugavalt. Kontakti puhul tunnevad mõlemad naised vajadust sulandumise järele. Sulandumisseisundis tunnevad mõlemad naised end esialgu tervikliku ja rahulolevana. Samas on nende jaoks väga raske lahusoleku seisundisse tagasi pöörduda. Mõne aja möödudes võib toimuda identiteedikaotus. Ebatäielikke isiksusepiire ei näe autor staatilistena. Tema arvates võivad need sõltuda konkreetsest isikust, kellega naine koos on, konkreetsest olukorrast, välistest tingimustest või elukorraldusest. Näiteks on võimalik, et naine end sõprussuhetes suudab eraldada, armastussuhetes aga mitte, või avanevad tema isiklikud piirid psüühiliselt koormavates situatsioonides. Autori poolt tsiteeritud USA teadlaste arvates tunneb terve suhte ära muuhulgas ka selle järgi, et iga naine tunneb oma elujõu ning eneseväärtustunde tõusu, et tema tegutsemisvõime nii suhtes sees kui ka väljaspool kasvab ja ta tunneb suuremat vajadust suhete järele oma partneriga ja ka teistega. Jane Woitiz näeb tervet suhet selles, kui naised on loonud tingimused, kus "mina oma elu saan elada, sina oma elu saad elada, meie oma elu saame elada." Autor on kindel, et erinevad naised jõuavad siiski terve ja eduka paarisuhte definitsioonini erinevalt, sõltuvalt sellest, millised prioriteedid nad enda jaoks suhtes paika panevad. Autori hinnangul on olemas terve rida ühiskondlikke müüte, mis lesbilisele paarisuhtele erilisi väljakutseid esitavad: Müüt nr. 1: Suhted ei vaja mingit pingutust, head suhted funktsioneerivad iseenesest ilma meie kaasabita. Müüt nr. 2: Naisd vajavad teist inimest selleks, et end terviklikuna tunda. Selle müüdi tulemus on see, et paljud on pidevalt "oma teise poole" otsinguil. Müüt nr. 3: Sama sugupool tekitab hirmu (homofoobia). Kui üks müüt piisavalt kaua eksisteerib ja on piisavalt tugev, siis võib ta oma müüdiloomuse kaotada ja ühiskondlikuks reaalsuseks muutuda. Homofoobia müüt viib lesbide halvustamiseni ja vihkamiseni. See reaalsus mõjutab väga tugevat mõju lesbilistele paarisuhetele: ainult harvadel juhtudel aktsepteerivad lesbisid nende pered, töökaaslased, ülemused, inimesed tänavalt ja muu avalikkus. Vaevalt leidub jäljendatavaid eeskujusid ja vähe positiivset kinnitust. Nii on suhtes oleva naised sageli sunnitud ise teineteisele positiivset kinnitust jagama ja teineteist mõistma. Näib peaaegu nii, nagu võetaks ühiskondlik surve suhtesse kaasa (pole ime, et lesbide puhul võivad erinevused/erimeelsused väga suureks riskiallikaks olla). Müüt nr. 4: Kui me üht naist tõeliselt armastame, siis me teame, mida ta tahab ilma, et ta meile seda ütlema peaks. Kui me seda ei suuda, oleme läbi kukkunud. Kui ta mind tõesti armastab, siis ta mõistab, mida ma vajan ilma, et ma seda ütlema peaksin. Müüt nr. 5: Kui me küllaldaselt anname, siis saame seda, mida meie vajame. Seetõttu pole meil vaja paluda. Antud müüdi järgimine võib viia selleni, et anname endast kõik, kuni oleme lõplikult kurnatud. Autor vahendab D.Merilee Clunis´e ja G.Dorsey Green´i nägemust paarisuhte arengust kui protsessist, mille käigus 6 erinevat staadiumi üksteiseks üle lähevad. Igas astmel tuleb suhtes lahendada erinevaid ülesandeid. 1. Tundmaõppimise staadium: Enamus naisi tormavad lihtsalt suhtesse, ilma endale või oma sõbratarile selgeks tegemata, mida nad suhtelt tahavad, ootavad, kavatsevad. Naised peaksid ausalt vastama järgnevatele küsimustele: Kui kaua aega tahaksin ma temaga veeta? Kas ma tahaksin tema seksuaalsusega elada? Tahaksin ma olla monogaamne? Selles staadiumis ei ole harv nähtus see, et mõlemad naised püüavad endast head muljet jätta, käituda vastavalt teise ootustele ja samal ajal varjata olulist infot omaenda vajaduste ja ootuste kohta. Selge ja arusaadav kommunikatsioon on selles staadiumis eriti oluline. See võib olla raskendatud, kui - tehakse oletusi sõbratari suhtes, kuid ei jagata neid; - proovitakse sõbratari mõtteid lugeda; - keeld "ma ei tohi temalt nõuda, et ta..." takistab ütlemast seda, mida tõeliselt tahetakse. 2.Romantiline armumisstaadium: Selle staadiumi eesmärk on sulandumine. Mõlemad naised tunnevad end täielikult mõistetuna, armastatuna ja väärtustatuna. Seksuaalelu on selles vaasis enamasti erutav ja kirglik. See on unistuste ja fantaasiate aeg, nende võimaluste ja visioonide aeg, milline suhe olla võiks. See faas on lesbide juures eriti intensiivne. Heteroseksuaalsetes suhetes panevad kehalised, kasvatuslikud ja ühiskondlikud erinevused mehed ja naised taolisele sulandumisele piirid: naised on kasvatatud selleks, et end täielikult suhtele pühendada; mehi on kasvatatud rohkem sõltumatuks ja iseseisvaks. Selles suhtestaadiumis võivad ilmneda erinevad probleemid: - paljud lesbid otsivad üsna kiiresti "püsiva" suhte kindlust. - kumbki naine näitab end parimast küljest ning võib proovida hoida endast niisugust pilti, mis päris tegelikkusele ei vasta. 3.Konfliktistaadium: Kumbki naine avastab, et teine pole see inimene, mida ta uskus olevat. Mõlemad peavad tunnistama, et neil on ootusi ja soove, mida teine täita ei saa. Mõlemad on haavunud ja pettunud. Kuna soovid pidevalt muutuvad, tuleb igas suhtes ikka ja jälle konflikte ette. Kui see staadium konstruktiivselt läbitakse, siis arenevad välja suhte põhireeglid ja kommunikatsioonimustrid. Püstitatakse suhte eesmärgid. Paljud suhted ei ela antud staadiumi üle kahel põhjusel: - kumbki pole suhte algul piisavalt aega võtnud teineteise tundmaõppimiseks. - kummalgi pole oskusi, mida konfliktide lahendamiseks vajatakse (näiteks võib üksteisega ümberkäimise viis olla nii destruktiivne ja valulik, et suhte lõpetamine näib olevat ainuke alternatiiv) 4. Aktsepteerimise staadium: Selles staadiumis võetakse arvamuste erisusi kui võimalusi ennast või teist paremini tundma õppida. Konstruktiivsete probleemilahendusoskuste areng tekitab usaldust; mõlemad naised kaotavad hirmu, et iga eriarvamuse puhul võiks kogu suhe laguneda. Selles staadiumis tunnustavad naised oma isiklikke lugusid, mille nad konflikti või võimuvõitlusse kaasa toovad. 5. Suhte kindlustusmise staadium: Selles staadiumis on välja arenenud stabiilsus ja usaldus. Erinevused ei ole enam ohtlikud ning muutusi võetakse kui rikastavad ja põnevat potentsiaali. Läheduse ja distantsi seisukohalt leiab konfliktistaadiumis mõlema naise vahel aset rollide vastandumine; üks naine tahab lähedust, teine distantsi. Kui üks oma vajaduse rahuldab, on teine frustreeritud ning vastupidi. Aktsepteerimisstaadiumis mõistavad mõlemad naised, et neil on vajadus läheduse ja distantsi järele. Viiendas staadiumis kogevad nad, et lähedus ei välista distantsi, et nad vajavad oma suhtes mõlemat. 6. Koostööstaadium: Paar keskendub millelegi, mis on suurem kui paar ise, näiteks ühine projekt. Seoses projektiga võidakse kirjeldatud staadiumite väiksemad versioonid uuesti läbi elada. See staadium ei järgne ilmtingimata kronoloogiliselt teistele. Iga suhe võib kirjeldatud staadiume spiraalselt arenedes uuel tasandil ikka jälle läbida. Autor viitab, et erinevuste eitamise tõttu võib Marny Hall´i järgi kolm erinevat suhtestruktuuri tekkida, kus pole enam võimalik rahuldavat lähedust ning rahuldavaid seksuaalsuhteid kogeda: 1.Lähedal-lähedal suhe: Mõlemal naisel on väga tugevad kiindumustunded teineteise vastu, nad tunnevad endid väga kindlalt. Igat sorti riske välditakse maksimaalselt, säilitamaks seda tunnet. 2.Kauge-kauge suhe: Tekib sageli esimesest mustrist, kui mõlemad naised endid sedavõrd haavavad, et nendevahelisi erinevusi enam kuidagi varjata ei saa. Kui seda asjaolu liiga kaua on välditud, järgneb tugev konflikt. Kumbki on pahane teise peale ja sulgub endasse. 3.Lähedal-kauge suhe: Seda ei juhtu peaaegu kunagi, et mõlemad naised üheväärselt suhtele keskenduvad. See kerge erinevus polariseeritakse. Üks muutub läheduse esindajaks ja teine distantsi esindajaks. Seksuaalsuhetes muutub esimene naine "Jaa"-ütlejaks ning teine "Ei"-ütlejaks. Autor ütleb, et enamasti jõuab paariteraapiasse (millest Eestis hetkel veel enamasti unistada võib) paar, kes elavad enamasti just selliste mustrite järgi, kus juures läbi elatakse seda 1-3-2 või 1-2-3 järjekorras, seejärel võib jälle aset leida tagasipöördumine 1-se juurde. On ka võimalik, et paar jääb pikemaks ajaks ühte suhtlemismustrisse kinni.