Kas ma olen gay? Paljudel inimestel on tundeid teiste samast soost inimeste vastu ja nad mõtlevad, kas nad on gayd. Paljude jaoks võivad sellised tunded olla äärmiselt tugevad ja võõrastavad. Osad, kes on kiindunud samast soost inimestesse on gayd ja omavad nendega seksuaalseid suhteid. Teised, kellel on gay-tundeid, leiavad, et need tunded muutuvad aja möödudes, ja kiinduvad vastassoost inimestesse. Samas jälle osa inimestest on kiindunud nii meestesse kui naistesse ning peavad ka nendega suhteid. Mõned aga pole huvitatud kummastki ja kahtlevad, kas see võiks olla märk homoseksuaalsusest. Mingeid kindlaid reegleid pole ja tihti annab vaid aeg vastuseid. Millal võib kindalt väita, et inimene on gay? Sellele küsimusele pole lihtsat või universaalset vastust, kuna see sõltub konkreetsest inimesest. Üldiselt võib öelda, et gayks olemine pole asi, mida keegi äkitselt kaaluma hakkab, ja see ei pruugi olla ka midagi sellist, millele üldse suudetaks konkreetselt viidata. 1996 Rootsis tehtud uurimus näitas, kuidas küsitletud noored mehed kirjeldasid neid tundeid, mis lõplikult veensid neid, et nad on mingis mõttes "teistsugused", ja ka selliseid tundeid, mida nad arvasid, et iga teismeline poiss on tundnud. Lõpuks taipavad kõik inimesed, kes on gayd, et nad pole vaid seksuaalselt kiindunud samast soost isikusse, vaid et see kiindumus pole mingi üleminekuperiood. See teadmine võib tulla suvalisel eluhetkel. Kas homoseksuaalsus on vaid faas, mida noored läbivad? Mõnele jah, teistele ei. Osal inimesetest on esimesed homoseksuaalseid tundeid või kogemused alles täiskasvanult. 90'ndatel läbiviidud Briti vaatlused kinnitavad, et umbes sama arv naisi kogevad esimesi homoseksuaalseid tundeid kahekümnendates kui kolme-, nelja või viiekümnendates eluaastates. Samas aga on tõendeid selle kohta, et mõne inimese jaoks on homoseksuaalsus tõepoolest vaid nooruse ekperimentaalne või üleminekuperiood. See on äärmiselt üllatav, kui arvestada, et noorukiiga on see aeg elus, mil inimesed leiavad enda tõelise mina ja avastavad, millised nad täiskasvanuna olema saavad. Selline käitumine on täiesti normaalne. Kas sa sündisid gayna? Mis seda põhjustab? Pole lihtsat vastust küsimusele "Kas mõned inimesed sünnivad gaydena?" Siiski on mõned teooriad, mis rõhuvad bioloogilistele erinevustele hetero- ja homoseksuaalsete täiskasvanute vahel, vihjates, et inimeste seksuaalne sättumus on enne sündi juba paika pandud. 1993 avaldas Ameerika teadlane Dean Hamer uurimuse, mis näis kinnitavat, et homoseksuaalne orientatsioon võib olla geneetiliselt edasi antav meestele x-kromosoomiga, mille nad saavad oma emalt. Samas, kui seda uurimust korrati, ei saadud päris samu tulemusi.   Psühho-sotsiaalsed selgitused pakuvad erinevaid faktoreid, mis võiksid mõjutada homoseksuaalsuse väljaarenemist. Näiteks, naissoo domineerimine tulevase gay üleskasvamisel ja meessoost eeskuju puudumine. Samas rõhutakse ka liigsele poolehoiule või kõrvalekaldumisele ühtsetest soorollidest ning individuaalsele psühholoogilisele taustale. Ükski nendest faktoritest ei vasta täielikult küsimusele "Mis põhjustab homoseksuaalsust?", kuid nad võimaldavad mõnda järeldust siiski. Näiteks, lesbid ja gayd pole "ebaõnnestunud" heteroseksuaalid. Samuti, üldiselt on homoseksuaalsed partnerid ühevanused, mis kummutab väite, et noored "pööratakse gayks" vanemate inimeste poolt. Kindel on see, et inimeste käitumist mõjutavad perekond, kogemused ja arusaamine iseendast. Arvamus seksist saab lõpiliku kuju pereväärtuste järgi. Hiljem võib see muutuda meeldivate või ebameeldivate kogemuste põhjal. See omakorda mõjutab edasist partnerite ja käitumise valikut. Seksuaalsele arengule ja kogemustele avaldab läbi elu tugevalt survet inimese arusaamist sellest, kes ja mis ta on. Kas saab peatada gayks olemist? Praegu suureneb uskumus, et seksuaalsus on ettemääratud ja võib muutuda aja jooksul või jääda muutumatuna. Siiski on paljud inimesed huvitatud, kas seksuaalsust on võimalik muuta ainuüksi inimese soovist muutuda. Organisatsioonid, kes aitavad gaydel proovida oma seksuaalsust muuta, jagunevad üldiselt kaheks - ühed kasutavad psühholoogilisi "parandamise" meetodeid, teised aga religioosse "ravi" võtteid. Mõned inimesed usuvad, et homoseksualism on haigus ning seda saab ja peab ravima. Paljud "ravid" sisaldavad psühholooglisi teraapiaid, mis püüavad re-orienteerida homoseksuaalsed tunded heteroseksuaalseteks. Kuigi pole piisavalt teaduslikke andmeid lõplikeks järeldusteks, paistab olemasolevate materjalide järgi, et see meetod on ebaeffektiivne. Aastal 2000 võttis ametliku seisukoha Ameerika Psühholoogide Assotsiatsioon (APA): "Homoseksuaalsus ei ole vaimne häire ja lesbid, gayd ja biseksuaalid ei ole vaimselt haiged ega vaja oma seksuaalse orientatsiooni tõttu ravi." Mõned tugevalt religioossed grupid usuvad, et homoseksualism on patt ja otsene biibliõpetuse rikkumine. Religioosse ravi ja palvetamismeetodi kohta pole peaaegu mingit teaduslikku materjali. Kättesaadavad tõendid viitavad, et ravi eesmärke võib jagada kolmeks: - Veenda biseksuaale piirama oma suhteid vaid vastasooga. - Veenda homoseksuaale astuma tsölibaati. - Veenda gaysid ja lesbisid proovima heteroseksuaalseid suhteid, alla surudes homoseksuaalset orientatsiooni.