Käesoleva teksti eesmärk on teadvustada noortele gaydele ja lesbidele protsessi, mille enamik vanemad läbivad, kui oma laste homoseksuaalsest orientatsioonist teada saavad.
Etapid, mida seletatakse, on shokk, eitus, süü, tunnete teadvustamine, isiklik otsustamine, tõeline omaksvõtt.
Protsess eeldab, et oled isekeskis maadelnud, kas vanematele oma orientatsiooni avaldada ja et sinu otsus seda teha on kindel. Lähenemine ja soovitused, mida edaspidi pakutakse, põhinevad eeldusel, et sa loodad ühe või mõlemad vanematest sind mõistvat, kui mitte toetavat, kui neile piisavalt aega anda.
Tekstist ei pruugi abi olla, kui kahtlustad, et nad ei suuda selle teadmisega hakkama saada, või et nad suhteid sinuga karmistavad.
Vanemad läbivad etappe erinevalt
Hoiatuseks: Iga perekond on erinev. Kuigi enamik tõenäoliselt läbivad siin mainitud faase, luba oma vanematel veidi erineda.
Vähe on nn. mudelvanemaid, kes vastavad täpselt antud kirjeldusele. Teades, mida oodata ja kuidas abiks olla, aitab sul astuda suurt sammu oma elus mõningase teadmise ja toetusega.
Küsimused, mida endalt küsida
Jõua endas selgusele
Oled sa oma seksuaalses orientatsioonis kindel? Ära tõstata teemat, kui sa ei suuda kindlalt vastata küsimusele “Oled sa kindel?”. Sinu segadus suurendab vanemate segadust ja vähendab nende kindlust sinu otsustusvõime suhtes.
Tunned sa end homoseksuaalsena kindlalt ja mugavalt? Kui võitled süütundega ja depressioonihoogudega, oota parem enne oma vanematele teatamist. Vanematele “välja tulemine” võib vajada sinu poolt tohutut energiat. See omakorda vajab positiivse enesetaju olemasolu.
Kas sul on toetust? Kui vanemate reaktsioon on hävitav, peaks olema keegi, või mõni organisatsioon, mille poole võid kindlalt pöörduda emotsionaalse toetuse ja jõu saamiseks.
Eneseväärikuse säilitamine on väga tähtis.
Kas sul on homoseksuaalsuse kohta teadmisi? Sinu vanemad reageerivad tõenäoliselt kogu oma elu jooksul homofoobsest ühiskonnast pärineva info põhjal. Kui sa oled teemaga sügavuti tutvunud, siis saad neid aidata jagades usaldusväärset teavet ja teadmisi.
Milline on kodune emotsionaalne kliima? Kui sul on valida, millal vanematele öelda, mõtle oma ajastuse peale. Vali aeg, mil nad ei ole seotud selliste teemadega, nagu lähedase sõbra surm, kirurgilise operatsiooni ootus või töökaotus.
Kas suudad olla kannatlik? Vanemad vajavad aega, et selle teadmisega hakkama saada, kui nad ei ole sellele enne sinu “väljatulekut” mõelnud. Nad võivad vajada mõtlemisaega poolest aastast paari aastani.
Mis on sinu “väljatuleku” põhjuseks? Loodetavasti on selleks armastus nende vastu ja ebamugavus end neist eemaldatuna tundes. Ära kunagi “tule välja” vihahoos või vaidluse käigus, et enda seksuaalsust nendevastase relvana kasutades.
Kas sul on käepärast teemakohaseid materjale? Homoseksuaalsus on teema, millest enamik mitte-homoseksuaalseid inimesi vähe teab.
Oled sa oma vanematest majanduslikult sõltuv? Kui kahtlustad, et nad on võimelised sind õpingutoetusest ilma jätma või sind kodust lahkuma sundima, võiksid oodata, kuni neil ei ole sellist võimu sinu üle.
Milline on sinu üldine läbisaamine vanematega? Kui olete hästi läbi saanud ja oled alati tunda saanud nende armastust – ning enda vastuarmastust nendega jaganud – on tõenäoline, et nad suudavad teemaga positiivselt hakkama saada.
Millised on nende moraalsed/sotsiaalsed tõekspidamised? Kui neil on kalduvus näha sotsiaalseid teemasid must-valgelt, hea-halva või püha-patuse kategooriates, võid oodata tõsiseid probleeme suhtumises sinu seksuaalsuse teemasse. Kui nad aga on näidanud üles paindlikkust muude sotsiaalsete teemade suhtes võid oodata nende vastutulelikkust ka selles küsimuses.
Kas see on puhtalt sinu otsustus? Mitte kõik ei peaks enda vanematele “välja tulema”. Ära lase end sundida seda tegema, kui sa pole kindel, kas sul oleks pärast seda sõltumata nende vastusest lihtsam ja parem.
Vanemad kogevad kaotust
Vanema ja lapse rollid vahetuvad.
Kui oma vanematele “välja tuled”, võid leida, et vanema-lapse rollid on mõneks ajaks vahetunud. Vanemad peavad õppima sinu kogemustest. Ajal, mil su vanemad tegelevad sinu eneseavaldamise küsimusega, pead sa võtma “vanemliku” rolli andes neile aega endi tundeid väljendada ja uute arusaamadeni jõuda.
See ei saa olema lihtne. Sina tahaksid, et nad mõistaksid ja saaksid aru ühest sinu elu tähtsast küljest hetkega.
On lihtne muutuda kannatamatuks. Pead samu asju mitu korda üle kordama. Kuigi oled midagi neile korra seletanud, ei tähenda see, et nad sind kuulsid. Nende mõistmine areneb alguses aeglaselt, lausa valulikult aeglaselt. Nende tunded võivad olla mõistusega taipamisel takistuseks. Anna neile aega ja ruumi. Mõtle endale – oled selle teemaga tegelenud aastaid! Kuigi teemad, millega sinu vanemad peavad silmitsi seisma on sarnased sinu omadega on erinevuseks sinu edumaa nendega võrreldes. Ole kannatlik.
Eraldumine ja kaotus
Paljud perekonnad suhtuvad väljatulekuteatesse ajutiselt kui armastatud poja või tütre kaotusesse – peaaegu surma. Elizabeth Kübler-Ross kirjeldab armastatu surmaga seotud etappe - eitus, viha, tingimine, depressioon ja leppimine. Nagu leinas on vanemate esimeseks reaktsiooniks eraldatuse ja kaotuse tunne.
Vanemad kogevad lapse “väljatuleku” korral kaotust, kuid loodetavasti on see ainult ajutine.
Mitte üleüldine arengutendents.
Kuigi siinkirjeldatu kehtib enamiku inimeste puhul, ei ole tegemist absoluutselt kindla sündmuste järgnevusega. Mõnikord ilmnevad etapid muus järjekorras, mõnikord võib mõni etapp vahele jääda. Mõni läbib kõik etapid kolme kuuga, mõnel teisel kulub selleks aastaid. Mõned – enamasti enesehaletsemise tõttu – ei tundu üldse edasi liikuvat. Igal juhul tuntakse esmajärjekorras kaotust.
Enamik vanemaid arvavad, et nad tunnevad oma lapsi alates nende sünnist. Kuigi nad klammerduvad vanade lugude külge, ning tekitavad aeg-ajalt nende ülejutustamisel segadust, arvab enamik kindlalt teadvat, mis nende lapse sees toimub. Nad kaotavad oma ettekujutuse lapsest, keda nad kunagi teadsid, ega ole kindlad, kas neile meeldib see tõeline inimene, kes nende ettekujutust asendab. Need, kes tunnevad kõige tugevamini kaotuse ja eemaletõukamise tundeid, kogevad tõenäoliselt ka suurimat shokki, kui nende laps neile “välja tuleb”. Nad ei eraldu niivõrd oma lapsest, kuivõrd tunnevad, et nende laps distantseerub tahtlikult neist.
Traumatiseeriv avastus
Nad tunnevad esimest korda eraldatust, mida sina oled tõenäoliselt juba aastaid tundnud.
Tegemist on traumatiseeriva kogemusega. Arusaamise ja kannatlikkusega mõlemalt poolt on võimalik omavahelist suhet taastada. Tegelikult suhe tänu vastastikusele aususele enamikul juhtudel isegi paraneb.
1. Etapp – shokk
Kui neil pole kahtlustki sinu seksuaalse orientatsiooni kohta.
Esialgset shokki võib ette oodata, kui sa kahtlustad, et su vanematel ei ole aimugi uudisest, mida nendega jagama hakkad. Shokk võib kesta kümnest minutist nädalani, tavaliselt leevendub see mõne päevaga. Shokk on loomulik reaktsioon, mida kõik kogevad (ja aeg-ajalt vajavad), et vältida ägedat distressi (negatiivne kuhjunud pinge) ning ebameeldivustunnet.
Seleta, et sa ei ole saanud olla nendega täiesti otsekohene ja et sulle ei meeli eraldatus, mis on teie vahel aja jooksul tekkinud. Kinnita, et sa armastad neid. Ütle seda enam kui korra. Nad ei pruugi kohe vastata sinu sellelaadsetele avaldustele, kuid kui nad on üksi ja järele mõtlevad, jõuab see neile kohale.
Tuleta neile meelde, et oled täna sama inimene, kes olid eile: “Te armastasite mind eile, enne kui ma teile ütlesin. Ma ei ole vahepeal muutunud. Ma olen täna sama inimene, kes ma olin eile.”
Mõned vanemad juba teavad
Aeg-ajalt ei koge vanemad mingit shokki: “Ma teadsin alati, et sa oled teistsugune. Ma arvestasin selle võimalusega. Kõik on korras, ma armastan sind. Sa pead aitama mul tegelikkusest aru saada ja seda omaks võtta.”
Vahel ütlevad nad: “Me oleme juba ammu seda teadnud, sa unustasid eelmisel suvel ühe kirja lauale. Me oleme oodanud, et sa ise meile ütleksid.” Sellistel juhtudel on sinu ülesanne tunduvalt lihtsam, sest nad on iseseisvalt mõned etapid juba läbinud.
2. Etapp - eitus
Kaitse ohu eest
Eitamine aitab inimest kaitsta ähvardava või valusa teate eest. See erineb shokist, sest näitab, et inimene on sõnumit kuulnud ning üritab ehitada kaitsemehhanismi selle eemalhoidmiseks.
Eitusel on mitu vormi: vaenulikkus (“Minu poeg ei ole pedekas!”), teate mitte registreerimine (“See on tore, kallis, mis sa lõunaks tahad?”), hoolimatus (“Kui sa sellise elustiili valinud oled, siis mind see ei huvita.”), või eemaletõukamine (“See on ainult faas, sa kasvad sellest välja.”).
Nende taju sinu homoseksuaalsest orientatsioonist moonutavad homofoobsest ühiskonnast vastu ja omaks võetud arusaamad. Eitust väljendatakse erineval viisil, see võib varieeruda vaiksest endassesulgumisest hüsteerilise nutu või karjumiseni. Paljud vanemad nutavad nö kuldse keskteena hooti.
Kui nad arvavad, et sina vajad nõustamist.
Sa peaksid olema valmis soovitama neile ühte või paari nõustajat, kui vanemad arvavad, et nõustamine aitaks olukorda selgust tuua. On soovitatav pakkuda mitte-homoseksuaalset nõustajat, sest vanemad soovivad ilma eelarvamusteta suhtumist. Kui nad sunnivad ka sind nõustaja juurde, tee ettepanek kohtuda nõustajaga korda-mööda. Nad võivad vastu vaielda põhjendusega, et nad ei vaja abi, kuid tegelikult tahaksid nad meelsasti kellegagi rääkida.
Vanemad võivad vajada abi “normaalse” eristamisel “normist”. On tõenäoline, et nad ei pea homoseksuaalset normaalseks. Sa võid neid aidata seletades, et kuigi homoseksuaalsus ei ole norm, on see sinu jaoks loomulik. Too välja, et alati on olemas erandeid – näiteks on enamik inimesi paremakäelised, kuid mõned vasakukäelised. Kuigi enamikul on mõlemad silmad ühte värvi, on inimesi, kelle silmad on eri värvi.
Su vanemad peaksid hakkama mõistma, et kuigi sinu seksuaalne sättumus ei ole norm, on see sinu jaoks loomulik ja enese vastu aus.
Läbimurre eitusest
Kui eitus võtab vormi “Ma ei taha sellest rääkida,” võiksid initsiatiivi õrnalt ja ettevaatlikult enesele võtta, kui olukord umbes nädalaga ei muutu. Võid öelda: “Isa, ma olen tahtnud sinuga sellest juba aastaid rääkida. Ma ei saa enam sulle valetamise koormat kanda. Ma armastan sind ja tahan, et ka sina mind edasi armastaksid.” Isikupärasta teadet võimalikult, et kaitsest läbi murda.
Pole vaja neile rääkida rohkemast, kui nad küsivad. Kui pakud vabatahtlikult informatsiooni näiteks enda kogemuste kohta, siis see ainult tugevdab nende kaitseid. Vasta ainult küsimustele, mida nad küsivad, küll nad ka muude küsimusteni omal ajal jõuavad. Kuna nad võivad tunda kimbatust küsimuste sõnastamisel, võib olla vajalik nende küsimust täpsustada enne, kui vastad.
Üks vanematest võib olla aeglasem
Ole valmis oma vanematega eraldi tegelema, kui selleks peaks vajadus tekkima. Enamik paare reageerivad “väljatulekule” sarnaselt muudele shokkidele. Üks võib endale võtta juhirolli ja lahenduse poole liikuda teisest kiiremini. Ära ole neist aeglasema peale pahane.
Pole harv, et paaridel tekivad lahkhelisid ka omavahelistes suhetes, kui sa “välja tuled”. See, kes kiiremini harjub võib arvata, et tema partner naudib piinavat olukorda. Aeglasem omakorda võib arvata, et teine aktsepteerib olukorda liiga kergelt.
Erineva kiirusega liikuvad vanemad võivad läbi elada pingeid, kuid ei pruugi neid väljendada.
3. Etapp - süütunne
Nad tunnevad, et on teinud midagi valesti
Enamik inimesi, kes puutuvad homoseksuaalsuse teemaga esmakordselt kokku, peavad seda probleemiks ja küsivad endalt, mis seda põhjustab. Nad arvavad, et kui põhjus on teada, pole ravigi enam kaugel.
Kuigi tavaliselt tunnevad mõlemad vanemad süütunnet, on samasoolisel vanemal see tunne tugevam.
Üksikvanemad tunnevad süütunnet mitmekordselt
Tihti kuhjavad üksikvanemad endale lisasüükoorma abikaasa varase kaotuse, lahutuse või lahkumise pärast:” Ma tean, et ma sind alt vean, ma ei suutnud olla korraga ema ja isa eest.”
Kui vanemad tunnevad end süüdi, on nad enesekesksed. Neid ei huvita veel, mida sina läbi oled elanud. Selles faasis on nad keskendunud enda probleemidele ning ei suuda sinu muredele tähelepanu pöörata.
Kuna sa oled nende laps, ei suuda nad sulle enda süüd tunnistada. See oleks nagu öelda: “Mina olen sulle selle nuhtluse kaela toonud, mina olen teinud sinust teistsuguse. Süüdista mind!” See ei ole vanematele mugav roll.
Ütle neile, et see pole nende süü
Sina võid neid aidata mitmel viisil. Kinnita neile, et sa ei usu, et põhjused on nii lihtsad kui neile tundub. Räägi neile, et on mitmeid teooriaid, kuid homoseksuaalsuse põhjused ei ole teada. Selles faasis võivad nad olla valmis usaldusväärse inimesega rääkima. Mõned otsivad tuge kirikust. On raske neid eemale juhtida nende valitud inimesest, kellest sina ei arva, et abi on. Kui sa tead mõnda organisatsiooni, mis on aidanud teisi perekondi, hoolitse, et sul oleks selle kontaktandmed käepärast.
Gay ja Lesbi Infokeskus on küll valmis oma abi pakkuma, aga vanemad võivad keelduda “vastase leeri” abist. Paku neile siiski kontaktandmeid või anna mõne teise abivalmis lapsevanema andmed, kui oled temaga eelnevalt kokku leppinud. Ära oota, et nad kohe sinu pakkumisele reageeriksid, nende häbi ja süütunne võib neid tagasi hoida. Info andmine on nagu seemne külvamine – võib võtta aega, enne kui see vilja kannab.
4. Etapp – tunnete väljendamine
Vanemad teadvustavad oma tundeid
Kui on selge, et süütunne ja enesesüüdistamine ei vii kuhugi, on vanemad valmis küsima küsimusil, kuulama vastuseid ja oma tundeid teadvustama. See on hetk, mil leiab aset kõige produktiivsem dialoog sinu ja vanemate vahel. Nüüd valatakse välja terved tunnete tulvad: ”Ma olen pettunud, et ei saa lapselapsi.” “Palun ära ütle kellelegi perekonnas, ma ei ole valmis kellegi teisega seda teemat arutama.” “Ma tunnen ennast nii üksikuna ja haavatuna, ma usun, et oli parem, kui ma ei teadnud.” “Kuidas sa said meile niiviisi haiget teha?” “Ma tahaksin surra.”
Kuna homofoobses ühiskonnas elamine on sundinud sind läbi elama paljusid sarnaseid tundeid (isolatsioon, hirm äratõukamise ees, haavatus, segadus, hirm tuleviku ees jne), võid nendega jagada enda kogetud tunnete sarnasusi.
Anna neile aga piisavalt aega ennast väljendada. Ära lase enda vajadustel nende omi lämmatada. Kui nad ei ole temaatilisi raamatuid lugenud ega kellegagi rääkinud, soovita seda neile veelkord. Paku välja, et võid nendega koos raamatut lugeda ja arutada.
Viha ja kurvastus
Viha ja kurvastus on tõenäoliselt kõige tihedamalt väljendatavad tunded. Tihti on tegemist pindmiste tunnetega, mis näivad kiusliku ja õelana. Samas on vanemate edasiliikumise nimel parem, kui nad need tunded välja ütlevad, mitte ei peida neid ja ürita nende olemasolu eitada. Sul saab olema raske. Sul võib isegi tekkida soov tagasi tõmbuda, sa võid hakata kahetsema, et üldse teema üles võtsid.
Kuid pea vastu – tagasiteed enam pole. Kui vanemad hakkavad oma tundeid väljendama, on see tee paremuse poole
5. Etapp – otsustamine
Tee lahknemine
Kui emotsionaalne trauma taandub, hakkavad vanemad teemaga järjest ratsionaalsemalt tegelema. Selles etapis on tavaline, et nad tõmbuvad mõneks ajaks tagasi ja kaaluvad eesolevaid võimalusi.
Olukord on nagu teelahkmele jõudmine, kus ees on mitu haru, millest valida. Iga inimese valik peegeldab tema hoiakuid, mis ta on olukorraga suhtes valmis omaks võtma.
Mõlemad vanemad ei pruugi valida sama teed. Valikut mõjutavad mitmed faktorid. Homoseksuaalsuse kohta materjalide lugemine ja teiste samasuguses olukorras olnud vanematega rääkimine julgustab neid valima toetavamat seisukohta. Nende vaated religioonile mängivad olulist rolli. Üldine liberaalne või konservatiivne ellusuhtumine on samuti mõningase mõjuga.
Sinu ja vanemate vaheliste suhete taastamise tähtsus nende jaoks on üks olulisemaid tegureid. Suur hulk tegureid mõjutavad neid, kui nad formuleerivad endale sobivat seisukohta. Järgnevalt on kirjeldatud kolme tüüpi otsustusi.
Toetav
Enamik vanemaid armastavad oma last ka edaspidi moel, mis lubab neil seda armastust ka välja näidata, aktsepteerida lapse tõelist seksuaalset sättumust ja olla toeks. Tegelikult peavad paljud vanemad nüüd, kui vastastikune suhe lapsega on sellisel vastastikuse aususe ja usalduse tasemel suhteid isegi paremaks kui kunagi varem. Kõik osapooled tunnevad ennast paremini.
Kuigi seda võib olla mõnevõrra olnud ka varem, on toetavad vanemad järjest teadlikumad sinu vajadustest. Nad hakkavad muret tundma probleemide pärast, millega sina pead vastamisi seisma.
Siiani ja mitte kaugemale
Mõnikord teevad vanemad selgeks, et see teema ei vaja enam arutamist. Kuigi nad suudavad teemat käsitleda, on nad selle juures väga õrnad. Nad on liikunud siiani, ja ei soovi edasi minna. See ei tähenda tingimata negatiivset suhtumist sinusse. Nad teavad oma piire ja ei taha neist üle astuda. Kuigi sa pead nende seisukohta austama, võid sa üritada nendega tihedamat sidet luua. Anna neile teada, et sa armastad neid, seda nii sõnade kui tegudega. Anna neile ettevaatlikult teada mõnedest oma seksuaalsusega seotud asjadest (näiteks gay-organisatsioonidest, millega oled seotud). Tee selgeks, et sa ei lase neil endast eemale triivida.
Tutvusta neile oma sõpru, teiste homoseksuaalsete inimestega kohtumine (mitte paljudega korraga) aitab neil lõhkuda mõningaid stereotüüpe, mis neil võivad olla tekkinud.
Pidev sõda
Mõnel juhul võib sinu seksuaalsest sättumusest saada pidevate lahingute tanner. Kõike, mida sa teed või ütled, nähakse sinu “probleemi” sümptomina (Kuidas sa oma aega kulutad, sinu keelekasutus, sõprade valik, elukutse valik, koolihinded jne.). Tegelikkuses võib tegemist olla sellega, et vanemad tunnevad end küündimatutena.
Niikaua, kui selline olukord kestab, ei ole ei vanemad ega laps võitnud. Kui üks vanematest valib sellise ekstreemse seisukoha, siis üldjuhul on teisel vanemal väga raske valida sellest väga kaugel asuvat rolli. Lastega suheldes on vanemad tihti teineteist toetavad, kuigi neil võib tegelikult olla ka lahkhelisid.
Tagasilangused
Paar asja tagasilanguste kohta vajavad mainimist. Probleemide lahendamist ja isiklike hoiakute muutmist võib tihti piltlikult kirjeldada kui “kaks sammu edasi, üks samm tagasi” nähtust. On täiesti tavaline, et vanemad vajuvad aeg-ajalt mõne sammu tagasi ja soojendavad üles vanu teemasid, millest sa arvasid neid möödas olevat. Anna neile aega, et need uuesti läbi töötada. See võib sulle küll pettumusena tunduda, kuid muutused tavaliselt just nii tekivadki.
6. Etapp – tõeline omaksvõtt
Mitte kõik vanemad ei jõua nii kaugele
Mõned vanemad jõuavad nii kaugele. Enamik võivad oma last armastada ka ilma lõplikult lapse elu aktsepteerimata. Paljud jõuavad punktini, milles nad suudavad oma lapse unikaalsust ülistada. Need õnnelikud vaatavad homoseksuaalsust kui inimese seksuaalsuse täieõiguslikku väljendusvõimalust. Kui neilt küsida, kas nad soovivad, et nende last oleks võimalik muuta, vastavad nad: “Ma eelistaksin muuta meie homofoobset ühiskonda, et minu laps saaks elada oma elu ilma hirmu ja põlgamiseta.”
Selles faasis on vanemad vastamisi oma süüga, nende süü on see, et nad on osa ühiskonnast, mis on süüdi – süüdi homofoobias. Nad suhtuvad halvustavalt gay-naljadesse, mida nad mida nad on aastate jooksul rääkinud ja mille üle naernud. Nad hakkavad mõistma probleeme, mille nad on täiesti teadmatult oma lapse jaoks loonud. Selline enesega leppimine paneb neid hoopis uues valguses nägema ka gayde ja lesbide rõhutust ühiskonnas.
Nad astuvad välja rõhumise vastu, nad räägivad sõpradega nende harimise eesmärgil homoseksuaalsusega seotud teemadest. Nad toetavad oma poja või tütre homoseksuaalseid sõpru, nad käivad vanemate koosolekul ja aitavad teisi vanemaid. Lühidalt, nad pühenduvad eesmärgile ja leiavad viisi, kuidas anda oma positiivne panus. Mõned teevad seda julgelt ja avalikult, teised vaiksemalt.
