Homoseksuaalsuse põhjused

Lapse psühholoogia seksuaalseid aspekte määravaist tegureist on tõestamist leidnud vaid väga vähesed. Siin varjutavad kindlaid teadmisi mitmesugused hüpoteesid. Meil on küllaltki kindlad teadmised meeste ja naiste hormonaalsetest ja anatoomilistest erinevustest. Vaieldavaks jääb aga küsimus kaasasündinud psühholoogilistest erinevustest. Nagu on näidanud Margaret Meadi kultuuridevahelised uurimused, puuduvad meie geneetilises programmis paljud omadused, mida me peame traditsiooniliselt “mehelikeks” või “naiselikeks”. Meestel ja naistel, poistel ja tüdrukutel on palju ühist, ometi pööratakse sarnastele omadustele tunduvalt vähem tähelepanu kui erinevustele. Meid on sildistatud “mehelikeks” või “naiselikeks” peetud omaduste ja tunnetega. Laps püüab täiskasvanute eeskuju järgides piirata oma emotsioone nii, et nad vastaksid meie ühiskonnas kinnistunud soorollidele.

vSigmund Freud on väitnud, et me kõik tuleme ellu biseksuaalsena, täiskasvanuks saamisel aga surume järk-järgult alla osa oma võimalustest. Praeguseks on selge, et soolist suundumust määrav psüühika osa kujuneb inimesel 5. eluaastaks, seejärel asub ta sisse võtma oma kohta absoluutse heteroseksuaalsuse ja absoluutse homoseksuaalsuse vahelisel skaalal. Selle fikseeringu oletatavad põhjused jagunevad kaheks: sünnipärased ja isikliku kogemuse alusel tekkinud ehk omandatud.

Sotsiobioloogia

Homoseksuaalne käitumine on omane ka loomadele, alates putukatest kuni arukate primaatideni.

Inimkultuuride analüüs on näidanud homoseksuaalsuse esinemist kogu ajaloo vältel ning umbes 5% kogu rahvastikust on homoseksuaalne, nagu nüüdisajal arvatakse. Vanades kõrgtsivilisatsioonides oli see suhtarv ilmselt suurem, sest säärased suhted olid isegi seadusega lubatud, olgu näideteks antiikne Ateena, pärsia ja islami ühiskond, hilise vabariigi aegne ja varakeiserlik Rooma, Kesk-Ida hellenistlikud kultuurid, feodaalne ja varauusaegne Jaapan.

Homoseksuaalsuse geneetilise edasikandumise teooriat toetab ka kaksikute uurimine: kui üks eraldi üles kasvanud ühemunakaksikuist on homoseksuaal, siis umbes pooltel juhtudel on seda ka teine.

Omandatud homoseksuaalsuse teooria

Tingimused perekonnas mõjutavad oluliselt inimese iseloomu kujunemist. Paljud psühhoanalüütikud on uurinud perekonnasiseste suhete mõju lapse seksuaalsele suundumusele. Homoseksuaalse sättumuse põhjustena on välja pakutud rohkeid vastuolulisi tegureid.

Isa asend perekonnas: nõrk, vaenulik, mittearmastav, isa puudumine.
Ema asend perekonnas: nõrk, domineeriv, liighoolitsev, ükskõikne.
Lapse asend perekonnas: üksiklaps, vanemad lapsed, nooremad lapsed, rohkem vendasid, rohkem õdesid.

Nende teooriate suurimaks puuduseks on tuginemine intervjuudele. Küsitlejail on võrdlemisi kerge esitada suunavaid küsimusi ja saadud vastuse põhjal püstitada teooria. Teadusliku uurimise meetodiks on võimalikult objektiivsete testide koostamine. Kuigi niisuguseid uuringuid juba tehakse, on siiski raske tegelda sedavõrd isikliku teemaga nagu seksuaalsus. Liiatigi on väga vähe uurimusi, mis puudutaksid homoseksuaali perekonnaliikmete soolist suundumust. On vaid teada, et paljudel homoseksuaalidel on heteroseksuaalsed vennad ja õed.

Vahel arvatakse, et varasele homoseksuaalkogemusele viib ebaõnnestumine heteroseksuaalsetes situatsioonides. Viimane on aga pigem homoseksuaalse suundumuse tagajärg, mitte põhjus. Üheks populaarseks seletuseks, miks inimene täiskasvanuna homoseksuaalselt käitub, peetakse tema homoseksuaalset võrgutamist lapseeas. Siiski suhtuvad uurijad sellesse seisukohta kriitiliselt ning nende arvates ei muuda seksuaalkogemus omasoolisega heteroseksuaalset last homoseksuaaliks ja vastupidi, sest seksuaalne orientatsioon kujuneb väga varases eas.