Lapsed saavad oma seksuaalsusest teadlikuks erinevalt ja eri vanuses. Esimesed seksuaalilmingud tekivad kehalisel tasandil, hiljem kujuneb emotsionaalne tasand. Varane seksuaalkogemus on tavaliselt juhuslik ja võib aset leida mõlema soo esindajatega. Mõningates olukordades, kuhu ühest soost kooliõpilased satuvad, tekivad homoseksuaalsed suhted, mis on tihtipeale seotud homoseksuaalse arengufaasiga, mille lapsed teatud eas läbivad.
Homoseksuaalseks võib pidada järgmisi käitumiselemente:
enne seksuaalse huvi väljakujunemist ilmnev kalduvus piirduda ühesooliste gruppidega;
valmisolek osaleda seksuaalmängudes koos sookaaslastega;
emotsionaalne armumine endast vanematesse samast soost lastesse.
Ükski neist punktidest ei osuta üheselt homoseksuaalsele suundumusele. Tegelikult rõhutab sääraste käitumismudelite olemasolu neid sisemisi võimalusi, mis inimestel homoseksuaalse reaktsiooni suhtes on olemas.
Tavaliselt ei teadvusta homoseksuaalne laps seksuaalse arengu varastel etappidel oma erinevust kaaslastest, vaatamata sellele, et ta võib kokku puutuda täiskasvanute vaenuliku suhtumisega mõnesse käitumisviisi. Mõistmine, et tema seksuaalsus erineb teiste omast, võib homoseksuaalsetel lastel toimuda järk-järgult või äkilise välgatusena, näiteks juhul, kui teised sõimavad teda homoks. Aeg-ajalt küsib vastassoo vastu seksuaalselt ükskõikne laps endalt, ega ta ometi homoseksuaal ole.
Igaüks, kes tahab homoseksuaalsuse kohta rohkem teada, põrkab kokku probleemiga, kust saada informatsiooni. Eestikeelset selleteemalist kirjandust on vähe. Kerge on sattuda vanade käsiraamatute peale, kus homoseksuaalsust käsitletakse haigusliku seisundina. Ka meedias ja ilukirjanduses on geisid ja lesbisid vahel kujutatud tahtejõuetute, eluga rahulolematute õnnetute inimestena või kergemeelsete ja tuisupäiste elupõletajatena.
Pole siis ime, kui noorukit võib haarata õud ja ta kujutab end olevat oma kalduvuste pärast isoleerituna. Ta leiab, et tal on veider seksuaalsus, sellal kui teda ümbritsevad inimesed on “normaalsed”. Lisaks sellele tunneb nooruk survet igast küljest: eakaaslased, vanemad ja õpetajad nõuavad temalt heteroseksuaalsetele normidele vastavat käitumist. Surve vältimiseks võib nooruk loomulikult sõlmida mõningaid heteroseksuaalseid suhteid, mille tagajärjel tunneb ta omakorda veelgi teravamalt, et on teistsugune. Need, kel seksuaalkontaktid vastassooga õnnestuvad, võivad endale sisendada, et traditsioonilise perekonna loomine on õige samm. Neil puuduvad oma tuleviku kujundamiseks teistsugused mudelid, sest kättesaadav teave homoseksuaalsete suhete kohta on piiratud. Erisooline paarisuhe, mille üheks osapooleks on homoseksuaal, asetab mõlemale partnerile ülejõu käiva koorma, sest valed ja mõistmatus nende vahel toovad suhtesse ebakõla ja pinget.
Noorukite vahel tekivad tihtipeale tihedad suhted, kus heteroseksuaalne osapool ei teadvusta oma homoseksuaalseid tundeid, homoseksuaalne osapool aga püüab neid mitte välja näidata ja tunneb end rõhutuna. Teadmine, et siiras saab olla vaid omasugustega suheldes, tekitab heteroseksuaalide tõekspidamiste järgi valitsetavas maailmas oma homoseksuaalsust avastavale noorele kannatust ja rahulolematust.
Coming out
See väljend tähistab protsessi alates oma homoseksuaalhuvi teadvustamisest iseendale kuni selle avaldamiseni heteroseksuaalsetele inimestele. Noor inimene, kes ei saa minna mööda heteroseksuaalset teed, seisab valiku ees: kas jääda üksi või otsida viise, kuidas väljendada oma homoseksuaalseid tundeid. Otsustades valida oma tunnete järgimise, võib tal olla raskusi teiste omasuguste leidmisega. Eriti raske on see suurematest linnadest kaugemal.
Tihtipeale ei lepi vanemad kergesti oma laste homoseksuaalse käitumisega. Mõnikord saavad nad oma laste homoseksuaalsest huvist teada juhuslikult (leiavad kirja, päeviku, vastavaid ajakirju) ja korraldavad selle peale skandaali. Ühelt poolt võib põhjuseks olla lihtsalt teadmatus ja vanemliku mõistmise puudujääk, teiselt poolt põhjendamatu tunne, et just nemad on mingil moel “süüdi” lapse homoseksuaalsuses. Praeguste noorte vanemaid kasvatati omal ajal täielikus homoseksuaalsuse ignoreerimise ja isegi hukkamõistu tingimustes. Selles küsimuses said nad tollal palju negatiivset infot ja enamasti ei puutunud nad ise kunagi kokku inimestega, kes oleks vabalt väljendanud oma teistsugust seksuaalset orientatsiooni. Vanemate mõistmatu suhtumine homoseksuaalsusesse tekitab emotsionaalset pinget, mis annab end tunda perekonnasisestes suhetes.
Kui heteropaarid võivad avalikult hoida teineteisel käest kinni, suudelda jms, väljendades nõndaviisi oma seksuaalsust ja vastastikust huvi, siis homopaaride puhul pole see alati samavõrd aktsepteeritav ning nad peavad alla suruma loomuliku soovi oma tundeid avalikult välja näidata. See tekitab olulisi piiranguid, mis võib takistada suhte loomulikku kujunemist. Lisaks jätab see väära mulje, nagu oleks homopaare kaduvväike arv.
Homoseksuaalsust taunivas sotsiaalses keskkonnas on valitsev arvamus, et kõik inimesed on heteroseksuaalsed, ning omamoodi on see kaitseks geile, kes tahab varjata oma soolist sättumust. Samas surub see maha tema eneseväljendamise võimalusi ja individuaalsust, anonüümsuse säilimisega kaasneb pidev häiritustunne. Isiksus ei saa olla täisväärtuslik, kui ta surub maha sellist olulist osa endast nagu seksuaalsus.
Kui ühiskond toetaks samasoolisi paare samavõrd kui heteropaare, muutuksid paljud probleemid lihtsalt olematuks. Sallivamas ühiskonnas on kergem oma seksuaalset orientatsiooni mitte varjata ja endasarnaseid leida ning enamasti mõjub see positiivselt. Siiski peab iga homoseksuaalne inimene ise otsustama, kas ja millal avada oma sooline suundumus teistele.
2001. aastal Tallinna geide ja lesbide seas korraldatud küsitlus näitas, et ligi kolmandik vastanuist varjab oma homoseksuaalsust vanemate eest. Samas ligi kolmveerandil vastanuist on sõprade suhtumine pärast nende homoseksuaalsusest teadasaamist kas paranenud või endiseks jäänud, homoseksuaalsuse pärast on töökohas või koolis probleeme olnud kõigest veerandil.
