Homoseksuaalidel puudub kindel elustiil. Neid on igas maailmajaos, mõlemast soost inimeste seas ja kõigis eluvaldkondades. Ainsaks ühiseks jooneks on seksuaalne orientatsioon.
Seksuaalkäitumine
Püüe vaadelda homoseksuaalset käitumist läbi heteroseksuaalse prisma on toonud kasutusele segadusseajavad mõisted. Rääkides “aktiivsetest” ja “passiivsetest” partneritest, eeldatakse, et homoseksuaalse seksuaalkontakti ajal täidab üks partner “aktiivset” (mehe) ning teine “passiivset” (naise) rolli.
See oleks nii, kui penetratsioon oleks homoseksuaalse kontakti vaieldamatu koostisosa. Kuna see nii ei ole, on mõisted ebatäpsed. Ent isegi penetratsiooni korral võivad partnerid olla kordamööda mõlemas rollis. Kahjuks annab niisugune väärkäsitlus inimestele, kes pole homoseksuaalsusega kunagi vahetult kokku puutunud (nt vanemad), vale arusaama homoseksuaalsest praktikast. Sama kohatult kõlab ka väide, et mees, kes täidab alati “aktiivset” rolli, polegi homoseksuaal, ja seda on vaid “passiivse” rolli kandjad.
Huvipakkuvale tulemusele jõuti Kinsey uuringutega, mille kohaselt ligi 30% heteroseksuaalseid mehi praktiseerib anaalseksi oma abikaasaga, mis veel kord tõestab, et selline käitumine pole omane üksnes homoseksuaalidele.
Välisilme
Pikka aega püüti otsida homoseksuaalidel kehalisi erinevusi nn tüüpilisest mehest või naisest. Oletati, et kehaehituselt on nad “kuskil vahepeal”. Rahva seas püsib seni müüt, et homoseksuaale on võimalik eristada välimuse järgi. Sellele on kaasa aidanud traditsioonilisi soorolle teadlikult eirav käitumine mõnede geide ja lesbide puhul. Naiseliku gei ja meheliku lesbi imago on tekkinud komöödiafilmide, anekdootide ja inimeste fantaasiate mõjutusel. Samas eiratakse tõsiasja, et nahktagides turskete kantpeade imago on tulnud Ameerika geidelt ja Soome päritolu Ameerika kunstnikult Torn of Finlandilt, kes otsustasid alatiseks hävitada ettekujutuse naiselikust geist.
Homoseksuaalide kehalisi iseärasusi puudutavad arusaamad püsisid kuni 1960. aastateni, mil teaduslikud uuringud näitasid, et homoseksuaalide seas on sama palju erinevusi kui heteroseksuaalsete inimeste seas. Nii nagu pole tüüpilist heterot, pole ka tüüpilist geid.
Sotsiaalne elu
Vaba aja veetmine sõltub otseselt konkreetse inimese vajadustest, rahalistest võimalustest ja sotsiaalsetest kohustustest. Mõttetu on rääkida hetero- ja homoseksuaalsete inimeste sotsiaalse elu erinevustest, kuna ühesugune võimaluste skaala on mõlemal pool.
Materiaalses mõttes on paljud homod küllaltki edukad. Pere puudumine võimaldab rohkem tööle pühenduda ja jõukamalt elada. N.ö medali teiseks küljeks on võimalikud komistuskivid karjääriredelil, sest homod ei vasta mõnele sotsiaalse standardi nõudele (sageli on eduka karjääri üheks eelduseks perekonna olemasolu). Erisoolises abielus homod ei erine oma materiaalse olukorra poolest heterotest. Varjatud homoseksuaalid, kes ei julge oma seksuaaleelistusi järgida, suunavad oma seksuaalenergia sageli töötegemisse või karjääri.
Homoseksuaalne kogukond oma subkultuuriga on praeguse tsivilisatsiooni oluline ja üsna märgatav osa. Ei tohi unustada, et homoseksuaali elu ääremaal erineb oluliselt homoseksuaali elust suurlinnas: puuduvad kooskäimiskohad ja kehtib tugevam sotsiaalne kontroll.
Vastastikused suhted
Kuna homoseksuaalidel puudub kindel mudel, mille järgi oma elu üles ehitada, eksperimenteerivad ja analüüsivad nad olukordi enam kui heterod. Siiski sarnanevad lesbid seksuaalkäitumiselt heteroseksuaalsete naistega ja homomehed heteromeestega, erineb vaid partneri sugu.
Paljud homoseksuaalsed mehed elavad üksi, mis võimaldab neil omada mitut partnerit ja suuremat suhtlusringkonda. Erinevalt heteropaaride suhetest on meestevahelised paarisuhted tihti avatud, s.t partneritele lubatakse ka suhteväliseid seksuaalkontakte.
Gei- ja lesbiliikumine
Olulisima rahvusvahelise seksuaalvähemuste organisatsioonina tuleks nimetada 1978. aastal asutatud Rahvusvahelist Lesbi- ja Geiassotsiatsiooni (International Lesbian and Gay Association = ILGA), mille peakorter asub Brüsselis. ILGAsse kuulub üle 350 organisatsiooni enam kui 80 riigist, ka Eesti Gayliit ja Eesti Lesbide ja Binaiste Ühing. ILGA piirkondlikud ja maailmakonverentsid on lesbi- ja geitemaatika esinduslikemad foorumid. Inimõiguste rahvusvahelisele seirele ja aktsioonidele põhirõhku asetav väiksemaarvuline, ent tõhus töögrupp Rahvusvaheline Gei- ja Lesbiinimõiguste Komisjon (International Gay and Lesbian Human Rights Commission = IGLHRC) peakorteriga San Franciscos.
Peaaegu kõigis arenenud maades toimuvad enamasti suvel suured seksuaalvähemuste üritused, mida nimetatakse praidideks (ingl k pride 'uhkus'), tähistamaks osaliste enesejaatust ja -väärikust. Need enam või vähem suurejoonelised sündmused tipnevad tavaliselt paraadiga, mis korraldatakse mõnes suuremas linnas ja selles ei osale ainult geid, lesbid ja nn transinimesed, vaid ka teised linlased, kellele see on saanud armastatud suveürituseks. Lisaks kohalikele praididele toimub igal aastal ühes Euroopa suurlinnas Europride ja suurema vaheaja tagant World Pride. Tihtipeale seotakse sellega vastavalt kas geide euromängud või ülemaailmsed geimängud, mis korralduselt järgivad olümpiamängude eeskuju.
Lesbi- ja geiliikumise eelduseks Eestis sai ideoloogiliste piirangute hajumine nõukogude reþiimi nõrgenedes. Sõltumatu ajakirjanduse teke võimaldas seksuaalvähemustel oma hääle kuuldavaks teha. Esimeste gei- ja lesbitutvumiskuulutuste avaldamise tulemusel hakkasid kogunema tulevaste organisatsioonide algtuumikud.
Eesti seksuaalvähemuste organisatsioonide maastik on kirju ja erineb naaberriikide omast kõigepealt kõiki ühendava organisatsiooni puudumise poolest. Teiseks omapäraks on elava lesbiliikumise olemasolu: esimene seksuaalvähemusorganisatsioon Eestis (ja kogu Baltikumis) oligi 1990. aastal loodud Eesti Lesbiliit (1998. aastast asendab teda Eesti Lesbide ja Binaiste Ühing) ja esimene lesbiline noorteorganisatsioon 2001. aastal asutatud Mea Culpa.
1992. aastal loodi Eesti Gayliit ja Eesti Nahkmeeste Klubi, 1994 transühendus Gendy, 1996 Tartu geiühendus Apollo, mis tegutsevad tänaseni. Interneti levikuga on seksuaalvähemuste koondamisel tähtsa koha hõivanud teemaleheküljed, eriti lesbide Mea Culpa ja meestele suunatud venekeelne GayCity. 1998. aastast töötavad Tallinnas ka eeskätt geiklientuurile suunatud meelelahutusasutused.
Samasooliste paarisuhte ametlik tunnustamine
Homoseksuaalide abielude ajalugu algas 1989. aastal Taanis vastu võetud seadusega, mille järgi samasoolised paarid võisid oma kooselu registreerida partnerlusena, kuid võrreldes heteroabielupaaridega puudus neil õigus last adopteerida ja lasta end kiriklikult laulatada, samuti pidi vähemalt üks partner olema Taani kodanik. 1997. aastast on samasoolistel paaridel õigus saada Taani piiskoppidelt oma partnerlusele samasugune õnnistus, kui seda saavad teised tsiviilabielupaarid.
Norras võeti partnerlusseadus vastu 1993. aastal (erinevalt Taani seadusest saab samasoolise paari teine osaline vanemlikud õigused oma partneri lapse kasvatamisel). Rootsis on partnerlusseadus jõus 1995. aastast ja praegu käib töö selle sätete laiendamisel. Soomes jõustub teiste Põhjamaadega analoogne partnerlusseadus 2002. aastal.
Augustist 2001 on ka Saksamaa liitunud samasoolist partnerlust seaduslikult tunnustavate riikide loetellu. Jaanuaris 2001 andis Rootsi parlamentaarne komitee soovituse homoseksuaalsetel paaridel lapse adopteerimine seaduslikuks muuta. Põhjala riigid on otsustanud registreeritud samasoolisi paare vastastikku tunnustada.
Hollandis oli partnerlusseadus jõus alles 1998. aastast, ent oma piirangutega ei vastanud see algul ootustele, l. aprillist 2001 on Holland esimene riik maailmas, kus sama- ja erisooliste inimeste abielu on seaduse ees täielikult võrdsustatud. Häälte jagunemine (109-33) 150 liikmelises parlamendis peegeldab Hollandi rahva suhtumist; äsjase üleeuroopalise uurimuse järgi suhtub homoseksuaalsusse mõistvalt 76% hollandlastest. Ükski poliitiline jõud ei ole seaduskogu otsuse vastu protesteerinud. Juunis 2001 järgis Hollandi eeskuju Belgia, piirates küll samasooliste abielupaaride lapsendamisõigust.
Katoliiklikes maades on homoseksuaalidel mõnevõrra raskem oma õigusi kehtestada. Sellegipoolest said Prantsusmaal 1998. aastal nii hetero- kui ka homoseksuaalsed paarid õiguse vormistada oma kooselu tsiviilpartnerluse seaduse raames, mis annab neile rea abielule omaseid õigusi. Itaalias ja Portugalis pole partnerlusseadustel seni olnud suurt edu, kuigi seadusandlikke jõupingutusi on juba mõnevõrra tehtud. Hispaanias on aga 17 provintsist kahes - Kataloonias ja Aragonis - vastav partnerlusseadus olemas 1998. aastast.
Veebruaris 2001 kinnitas Rooma paavst taas katoliku kiriku ametlikku seisukohta mitte tunnistada homoseksuaalide abielusid, sest kirik peab neid loomuvastaseks. Vatikan on ägedalt rünnanud Euroopas ja mujal sellise abielu seadustamiseks astutud samme. Katoliku kiriku õpetuse järgi ei ole homoseksuaalsus iseenesest patt, kuid seda on homoseksuaalsed aktid. (Niisugune suhtumine pole sugugi üllatav: keelab ju katoliku kirik ka abordi ja abieluvälise seksi.) Eriti tauniv on selles osas kreekakatoliku kirik, näiteks Rumeenias.
Eesti luterlik taust, viimaste aastakümnete hoogne linnastumine ja järkjärguline vabanemine totalitaarsüsteemi pärandist võimaldavad teha optimistlikke prognoose ka homoseksuaalide abielu suhtes. 2000. aastal korraldatud küsitlus näitas, et ainult 29% heteroseksuaalsetest tallinlastest oli homoabielude vastu, poolt oli 33% ja ükskõikseid 35, 1%. Geide lapsendamisõiguse vastu oli 49, 1%, poolt 28% ja ükskõikseid 22, 1%. Aasta hiljem arvasid pooled homoseksuaalsetest vastanutest, et nad kasutaksid abiellumisõigust ja 41, 2% lapsendaks võimalusel lapse (lesbidest mõlemas küsimuses koguni kaks kolmandikku), kusjuures oletatavasti pidas valdav osa vastanuist silmas oma partneri lapse adopteerimist.
